LEGO Movie 2: liiga palju sõnumeid tapab sõnumi

Ma käisin vaatamas filmi LEGO Movie 2. Ma lihtsalt lahkusin kinost ja eelistan reageerida kuumalt (ilma spoileriteta), et mitte liiga palju idealiseerida ajaga, mis möödub animafilmist, mis on lõpuks väga õige, kuid mis ei jäta mind kauaks püsima mälu. Nii et siin on mõned väga isiklikud muljed filmist.

Vormi kohta esiteks: see on väga segane ja eksite kohe, kui Apocalypseburgist lahkute. Hüsteeriline teekond, mis järgneb kurjade tulnukate DUPLO sissetungile, on täis väikeste huvipakkuvate lauludega, mis on prantsuskeelses versioonis lõdvalt kohandatud ja mis tõmbas ruumis viibivatele lastele regulaarselt haigutusi. Vaatamata filmi ühisele joonele näib stsenaarium tõesti keerdunud ja lahutatud esimese poole tunni järel.

Isegi filmi tegelased näitavad regulaarselt oma nördimust, et peavad taluma muusikalisi vahepalasid, mis vahelduvad muusikaliste komöödialaulude või siirupise RNB viisidega. Garanteeritud, et ükski neist lauludest ei saa kunagi hitiks, mis ta oli Kõik on vinge (Kõik on super äge) oma päevil. LEGO Movie 2 ei ole siiski muusikal ja erinevad "klipid" on lõppkokkuvõttes vaid lavastamiseks paljudele kõrvaltegelastele, kellel poleks selle ettekäändeta midagi teha.

Visuaalselt on see esimese osa tasemel, telliste ja minifiguuride digitaalne reproduktsioon on endiselt muljetavaldav. Sõrmejäljed, kriimustused, osade kulumine, kõik on olemas, usume seda. Veelgi enam, selles teises osas me ehitame vähe ja tegelased kulutavad suurema osa ajast asjade hävitamisele. Esimeses osas nähtud visuaalselt muljetavaldavad kokkupaneku ja teisendamise järjestused on siin üsna haruldased. Pole üllatav, et esimene pool tundi jääb nende laste lemmikuks, kellega ma kaasas käisin. Apocalypseburg, kohtuasjad, tegevus, see töötab.

Sisuliselt: Warner tahtis kahtlemata veenduda, et ükski fuajee ei saaks filmi teemat kritiseerida ja stuudio serveerib kõigile ohtralt suppi, et päästa endale võimalik halb kõmu. Sallivus, erinevuste aktsepteerimine, seksism, feminism, enesehinnang jne ... kõik läheb ja kõik on segatud. Peaaegu iga tegelaste omavaheline suhtlus on läbistatud moraliseerivate dialoogidega ja laulud ei jää kõrvale. Filmis esinevad haruldased tõelised klipid on uppunud nendesse lõpututesse tiraadidesse ja ausalt naerda muutub keeruliseks.

Võistluste tulemusel ei avalda ükski neist sõnumitest pealtvaatajatele reaalset mõju, igal juhul mitte väikelastele, kellega ma kaasas olin, kes tunnistavad, et on esimese poole tunni järel veidi igavad. Nad olid tulnud vaatama ülejäänud esimest osa, mis oli rikkalikult märulistseenide ja nõksudega, mis tabasid märki, nad jätavad veidi pettumuse ega mäleta tegelikult ühtegi silmatorkavat klippi ega konkreetset refrääni. Isegi Emmetist on saanud tüütu tegelane.

Rex Dangervesti (prantsuse keeles Rex Danger ...) saabumine, tema lõõgastumine, avameelsus ja röövlid võimaldavad vähemalt ajutiselt leida uue kangelase, kes on vähem rõõmsameelne kui Emmet ja vähem tüütu kui Batman, kes teeb seda siin kastides mitte palju . Lõpuks määrasid lapsed, kellega ma kaasas käisin, Rexi suuresti oma lemmiktegelaseks, ignoreerides isegi filmi jutujooni.

Cool-Tag on ausalt öeldes tapetud TAL poolt, kes deklareerib oma suuri filosoofilisi tiraade nagu CM2 õpilane ja tegelane kaotab algusest peale igasuguse usaldusväärsuse. Igaühel on oma töö, isegi kui ma saan aru, et film tuleb maha müüa, kutsudes selle reklaamimiseks mõnda pealkirja.

Benny langeb siin teisejärgulise tegelase auastmele, kes pole võimeline tegema midagi muud kui rumalalt korrata oma tavapärast trikki (kosmoselaev, kosmoselaev jne ...), mis muudab selle esimese osa armastava tegelase selles teises oopuses peaaegu talumatuks.

Unikitty / Ultrakatty on esimese osa tõeline täht, Warner ja LEGO on minu arvates suutnud seda tegelast esile tõsta ja anda talle selles järgus ilma suurema maitseta koha, mida ta väärib. Kahju, et mitmevärviline ükssarvik kaob pärast väga õnnestunud stseene kiiresti tagaplaanile.

Warner süstis filmi ka kõik litsentsid, mis hetkel olid väikesed (mille õigused on stuudiol), välimusega paljude tegelaste, sõidukite ja muude objektidega erinevatest universumitest, mida noorimad ei tea, kuid mis võimaldavad vanematel jääda hoiatus. Justiitsliiga, Gandalfi või Wizard of Ozi tegelaste kõrval on täiskasvanute tõeline suur pilgutamine pigem ootamatu, kuid tabab märki.

Selles teises osas on tegeliku maailma ja mänguasjade vastasmõjud arvukamad. See on loogiline, kuna esimese oopuse üllatuskõrgus on aegunud, oli vaja lugu jätkata selle parameetri integreerimisega. "Päris" näitlejate mäng on hilisel pärastlõunase sitcomi tasemel, kahe lapse emale antakse välja Oscar, mille režissöör sunnib (halvasti) mängima LEGO telliste ümber korduvat klippi ja isegi teha seda kaks korda juhuks, kui täiskasvanu, kes oma lapsi kinoga saadab, aru ei saa. See on üle mängitud, halvasti mängitud, halvasti juhitud.

Lühidalt öeldes on LEGO Movie 2 kahtlemata hea meelelahutus nii LEGO fännidele, nii väikestele kui vanadele, kes on paratamatult järeleandlikud. Kahju, et Warner tunneb sunnitud meile peale suruma liiga jutukat filmi, mille sõnum on kadunud keset igavaid muusikalisi järjestusi ja vabalt vormistatud dialooge laste loenguteks.

Tuletistoodete osas on asi tavapärane: müüdud komplektid kasutavad kõike, mis ekraanil toimub, isegi pooleks sekundiks. Teatud klubide staarid pole tingimata filmi tähed ...

Kui olete filmi juba näinud, ärge kartke kommentaarides oma muljeid anda (palun ilma spoileriteta). Muidu minge vaatama ja otsustage ise. Arvamusi tuleb sama palju kui pealtvaatajaid.